kolmapäev, 21. juuni 2017

Žurnalist käis külas...

Üllatus, üllatus! Ka Istanbulis elades võib anda intervjuud külla tulnud Vikerraadio ajakirjanikule. Rääkisime süürlastest Türgis ja minu vabatahtlikutööst siin Small Projects Istanbuli keskuses. Vikerraadio lugu saab kuulata siit

pühapäev, 18. juuni 2017

Meet Muhammed!

Peamiselt on SPI põgenikekeskuses käsitööga tegelemas naisterahvad. Aga äge on see, et olen käsitöökorrusel avastanud ka kaks meest, kes siin enda kutsumuse leidnud. Üks mees kuulub kõrvarõngaste meisterdamise gruppi. Aga pildil olev Süüriast pärit Muhammed on selle maja siiditrüki-spetsialist.

Kõige tuntum SPI käsitöökaup on kõrvarõngad, aga teevad nad ka muid tellimusi, näiteks särke ja kotte. Muhammed on parasjagu vormistamas üht suuremat kotitellimust😉 Keskuses toimub väga palju erinevaid töötubasid, kus uusi käsitöövõtteid õppida saab. Teisalt saavad selle keskuse abiga põgenikud ka käsitööga veidi lisaraha teenida.    

teisipäev, 13. juuni 2017

Annetuste lainel...



Mormoonidelt saabus SPIsse toiduabi kokku 9000 liira väärtuses

















Sellisesse kohta nagu SPI, mis on põhimõtteliselt avatud seitse päeva nädalas, saabub ka nonstop annetusi. Suht tavaline tundub olevat see, et täiesti võõras inimene astub sisse, et tuua paar kotitäit näiteks mänguasju ja nõusid... 
Nii et annetustega tegelemine, asjade sorteerimine, pakkimine, laialijagamine- see on suur osa vabatahtlike ja kogu organisatsiooni tööst.

Vahel tuleb korraga ka suuremaid ja organiseeritumaid koormatäisi. Hiljuti sai Small Projects Istanbul oma siiamaani kõige suurema toiduabikoguse. Toidu annetajateks oli muide mormoonide kirik! Süüa saabus kokku 9000 liira (ca 2300 euro) eest ja võite vaid ette kujutada, mitu toatäit süüa selle raha eest soetada saab...

esmaspäev, 12. juuni 2017

Ramadani aeg...

Siin pildil on selle kevade esimene suur Iftar Istanbulis Sultan Ahmedi mošee ees. Tegu on siis Ramadani paastu aja einega, mida süüakse päikeseloojangu ajal.

Ramadani aeg (kokku neli nädalat) seab siin elule omad reeglid, sest inimesed on siis kõvasti vähem aktiivsed ja ka siin põgenikekeskuses pole päevakavad nii tihkelt tegevusi täis nagu tavaliselt. Paastuvad (ehk ei söö ega joo ehast koiduni) vähemasti pooled inimesed, keda siin Türgis ja põgenikega tegelevas keskuses tean. Nagu ma aru olen neist saanud, siis esimesed paastupäevad kulgevad raskemalt, pärast juba harjub ära;)

pühapäev, 11. juuni 2017

SPI vahetab asukohta!!!


Asus nii eelmine kui asub ka praegune pagulastele mõeldud keskus Istanbulis Fatih linnaosas ehk siis piirkonnas, kus päris paljud sõjapõgenikud elavad. Samas piirkonnas tegutseb sarnase funktsiooniga asutusi veel, üks neist näiteks on Qnushyo.

Kolis Small Projects Istanbul (SPI) tegelikult vanast kohast ainult paarisaja meetri kaugusele, aga kogu see pakkimise, tassimise ja uude kohta sisseseadmise üritus võttis julgelt oma kaks nädalat. Kuna loomulikult katsutakse siin kõike teha võimalikult vähe raha kulutades, siis enamus staffi tassiti ära inimjõul, ilma autota. See, milline rahvahulk suudeti kolimisele kohale ajada, oli tõesti WOW. Asju tassisid väga paljud süüria põgenikud ise, aga tuli appi ka üksjagu türklasi ja välismaalasi. Sain teada, et SPI-ga on seotud üle 200 inglise keelt kõneleva vabatahtliku... Või vähemalt nii suur on Whatsupis SPI liikmeskond. (Tundub muide, et Türgis kasutavad eranditult KÕIK Whatsuppi..)

Igatahes, uue keskuse ruumid paiknevad neljal korrusel ja see võimaldab veel rohkem ja kvaliteetsemalt pagulastele hariduse ja toimetulekuga seotud tegevusi pakkuda. Kui varem oli neil vaid üks suur avar saal maja keldrikorrusel, siis nüüd on SPI põhimõtteliselt saanud oma kasutusse neli korterit ühes püstakus (ehk terve „paraadna“, nagu eesti keeles üteldakse). 

Pildikesi linnast...

Türki ja Istanbuli sattusin seoses Mondo projektiga esimest korda elus ja ausalt öeldes polnud siiakanti reisimine varem eriti mul päevakorras olnud. Loomulikult avastasin kohe siia saabudes, et see on olnud suur VIGA! Istanbul võlus mind esimesest hetkest. Nii lahke, värvikirev, kontrastiderikas, võimalusterohke! Täpselt mulle. Mõni linn lihtsalt hakkab kohe esimesest hetkest meeldima.... 
Olen vist ka piisavalt palju arengumaades ringi kolistanud, nii et Istanbul tundus kohe sisenedes väga tsiviliseeritud ja korrapärase paigana :) Eks siin omajagu kaost kindlasti on (näiteks liiklust või kellaaegadest kinnipidamist silmas pidades), aga see kaos on kõik täiesti üleelatav minu jaoks.

reede, 9. juuni 2017

Kus viga näed laita, seal...

Poiss keskuse lastehoiust
Saabusin Istanbuli hetkel, mil SPI (Small Projects Istanbul) oli just alustamas kolimist uutesse ruumidesse. Nii et harjumuspärasesse põgenikekeskuse töösse sain suhteliselt vähe alguses süveneda, sest üsna kohe pärast minu saabumist läks suuremaks pakkimis- ja tassimistööks.
„Vanast kohast“ (ehk koht, mida näete antud piltidel) siis niipalju, et seal pesitses SPI kokku 15 kuud. Ja sellele eelnenud pinnaga võrreldes oli „vana koht“ juba päris hea edasiminek. Ja üldse on antud keskuse ruumidega asjad ainult ülespoole läinud, arvestades veel sellega, et alustati üldse kohtumistega kohalikus pargis.

Kui ma saabusin Türki, siis mõni päev veel action käis vanas kohas täistuuridel ehk siis toimus
päris palju igasugu erinevaid tunde nii lastele kui naistele. Ja vabatahtlikule iseenesest on selline keskkond ülihea, sest ikka on nii, et kui palju toimub, siis midagi ikka saad teha. Hoia lihtsalt silmad lahti. Oma esimestel SPI päevadel sain nt naiste käsitööna valminud kõrvarõngaid pakkida, süüria lastele mõeldud fototundi assisteerida.


Arvutitund käsitöögruppide juhendajatele

Fotograafiatund  USAst pärit fotograafi ja filmimehe Simon Foxi juhendamisel


































Kohe esimestel nädalatel toimus paar väljasõitu ameeriklaste rajatud erakooli nimega Robert Kolledž, kus gümnaasiumiõpilased viisid läbi spetsiaalseid töötubasid Süüria lastele. Ekskursioonidele „pakiti kaasa“ ka välismaalastest vabatahtlikud, eesmärgiks loomulikult parem kontroll jumbude üle;)

Väljasõit Robert Kolledžisse
Väljasõit Robert Kolledžisse









teisipäev, 6. juuni 2017

Istanbul- Mis, kes ja miks?

Hetkel on keskuses kõrvarõngastega seotud projekti kaasatud 27 naist. 
Olen Istanbuli tulnud seitsmeks nädalaks vabatahtlikutööle, et anda oma panus sellises organisatsioonis nagu Small Projects Istanbul (SPI). Tegu on pagulastele suunatud keskusega, mis pakub keeleõpet, käsitöö- ja õmblusoskuste kursusi ning teisi hariduse ja toimetulekuga seotud tegevusi. Eelkõige tegeletakse süürlastega, aga liigub siin ka muud rahvast, näiteks Palestiinast, Iraagist, Egiptusest. Ja eelkõige on tegevused suunatud naistele ja lastele.
Mondo kaudu saab SPI kaetud osa oma keskuse ülalpidamiskuludest ning Mondo tööd Türgis on toetanud Eesti Välisministeerium.
Minu jaoks sai see teema alguse mõni aeg tagasi, kui hakkasin mõtlema sellele, et tahaksin kuskil Euroopas põgenikega tegelevas keskuses vabatahtlikuna mõne aja tööd teha. Need võimalused on täitsa olemas, kasvõi workaway.info saidil surfates leiaks üht-teist. Aga kuna Eestist ärasõit on paras ettevõtmine alati, siis jäi see mõte mingiks ajaks toppama...

Sawsan - parim leid köögist!

Sawsan oma valdustes
Huvitav on jälle olla igapäevaselt ninapidi koos inimestega, kellega puudub suhtlemiseks ühine keel. Süüria sõjapõgenikest väga suur hulk inimesi valdab ainult araabia keelt ja nii on ka siin Istanbuli keskuses käivate naistega.
Aga ega sellepärast elu seisma jää! Äge on see, et kui siin ikkagi igapäevaselt kohal olla, siis tekivad sellised lahedad sõbrasuhted kehakeele ja mõningate naljade baasil. Üks selline inimene, kellega ma siin kohe sõbrustama hakkasin, on keskuse n-ö kokatädi Sawsan. Temaga on muidugi ka väga kasulik häid suhteid hoida, sest kokatädi ju teadagi tahab pidevalt midagi süüa-juua pakkuda;) Õnneks on tihtipeale ka mõni inglise keelt oskav araabiakeele valdaja kõrvalt võtta, kui tõesti kommunikatsioon takerdub...
Muide Sawsaniga olin nägupidi ka juba varasemalt tuttav, sest kui „Pealtnägija“ saade käis Türgis „Small Projects Istanbulist“ (SPI) lugu tegemas, siis tehti intervjuu ka meie kokatädiga. Sawsani lugu tõmbas teda intervjueerinud Piret Krummil suht kiiresti pisara välja...

Žurnalist käis külas...

Üllatus, üllatus! Ka Istanbulis elades võib anda intervjuud külla tulnud Vikerraadio ajakirjanikule. Rääkisime süürlastest Türgis ja minu...